Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" on südamlik ja haarav lugu autori lapsepõlvest. Keerulise aja sündmusi jutustatakse lapse pilgu läbi nähtuna.Raamat algab sellega: musta mantliga mehed viivad Leelo ema Patarei vanglasse ja lõpeb teatega, et memmele on karistuseks määratud 25+5 aastat Siberisse saatmisega. Vahepealne aeg kulgeb koos tataga(isaga) suures ootuses ja lootuses, et memme kohe koju tagasi tuleb. Sinna ajavahemikku mahub palju südmusi.
"Ole hea laps!" hüüdis ta mulle, kui oli raudredelit pidi kongiukseni roninud. "Ole hea laps, siis tuleb memme varsti tagasi! Võib-olla homme, võib-olla ülehomme..."
Kuna memme ei tule ega tule, tekib lapses süütunne, äkki ma polnud nii hea kui vaja. Kord tunneb laps enne magama minekut õhus memme lõhna, sellist õrna ja pehmet.
"Tata,tata!" jooksin kisaga teise tuppa. "Memme tuleb kohe koju, ta lõhn on juba kohal!"Tata käsi jäi arvelauanuppude kohal õhku: "Kus? Mis sa ajad!" Kui me temaga magamistuppa tõttasime, oli lõhn justkui nõrgemaks jäänud. "Mm-mm... Mina ei tunne midagi!"tunnistas tata.
"Asi lõhnab hoopis selle järele, et nüüd on sul aeg kotile minna!"lausus tata ja tõmbas kõrvalkardinad tihedalt ette. "Mul on vaja veel mõned kooliarved kokku lüüa, siis poen ka põhku."
Kuigi teema on sünge ja sündmuste kirjeldused tihti nutma ajavad, ei mõju raamat ometi masendavalt, siin on koomilisi ja lõbusaid seiku, mille üle saab südamest naerda. Väga usutavalt kirjutatud, nagu oleks selle loo laps tol ajal kirja pannud.
Leelo Tungal on ühes intervjuus öelnud, et selliseid lugusid, nagu "Seltsimees laps", tuleks jutustada nii selleks, et suur inimene oskaks märgata last enda kõrval, kui ka selleks, et aru saada, kui suur õnn on omada oma riiki.
Raamat on mõeldud lugemiseks nii lastele kui täiskasvanuile. Meie raamatukogus on täiskasvanud selle väga soojalt vastu võtnud. Laste arvamust ei tea, sest nendeni pole see raamat veel jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar