on läbipaistev ja tühi.
Jahtunud tiik, mille põhjas on näha
uppunud lehed.
Mustad suletud laud.
Ja nende laugude taga
ei ole midagi enam.
Ühtegi lootust.
Taevas ühtegi värvi
peale hallika tule,
mis puude latvasid rõhub,
pingule surudes
võrade terasest keeled.
Ja siis üle keelte
libiseb käsi,
üks luuksatus kaugelt -
luiged,
või oli see hoopis
vee peale sündiva jää
hääl sügise südames.
Tõnu Õnnepalu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar